Mari Liis, kui rändame mõttes tagasi siiasamasse Lääne-Harju valda – siis millised mälestused sind sellest ajast siiani saadavad?
Olen käinud nii Laulasmaa lasteaias kui ka esimesed aastad Laulasmaa koolis. Eredalt on meelde jäänud kehalise kasvatuse tunnid kohalikes männimetsades ja mere ääres. Kui räägin täna sõpradega, kes on kasvanud üles Tallinna või Tartus, tundub neile meie tollane keskkond täiesti eriskummaline ja lummav. Loomulikult on mul siiani südames Kloogaranna rand ja kodused metsad, kuhu on alati nii hea tagasi tulla. Just looduses viibimine on minu jaoks hea viis aeg maha võtta ja lihtsalt olla.
Filmimaailm tundub paljudele inimestele kättesaamatu. Kus ja millal sündis sinus see esimene säde – hetk, mil said aru, et filmid on midagi enamat kui lihtsalt meelelahutus?
Fotograafiaga katsetasin tegelikult juba algklassides – sain isalt tema vana kaamera ja klõpsutasin suvel sellega pilte. Kuid tõeline klikk käis umbes 2015. aastal kinos istudes. Film sai läbi, vaatasin tiitreid ja äkki tabasin end mõttelt: karjäär filminduses on ju ka täitsa valik, mida kaaluda! See oli murranguline hetk: mõistsin, et filmimaailm pole kättesaamatu illusioon, vaid sihtkoht, kuhu võin kunagi jõuda. Gümnaasiumi jooksul käisin tudengivarjuks ka erinevatel filmitudengitel ja tekkis kindel soov minna just filmi õppima. Kuna aga BFMi Filmikunsti toimub vastuvõtt üle aasta, siis jõudsingi filmindust õppima hoopis Suurbritanniasse.
Pärast gümnaasiumi tegid midagi, mis hirmutaks paljusid – pakkisid asjad ja suundusid Inglismaale Arts University Bournemouthi filmikunsti õppima. Kuidas see otsus sündis ja mida see kogemus sulle õpetas?
Suurbritanniasse minek oli paljuski mitmete asjade kokku langemise tulemus - BFMi filmikunstis sel suvel kui gümnaasiumi lõpetasin, vastuvõttu ei toimunud, vaheaastat ei soovinud ma võtta, Suurbritanniasse õppima minejad said veel õppelaenu, mis muutis välismaal õppimise tunduvalt kergemaks ning lisaks oli AUB’s (Arts University Bournemouth) filmikunsti eriala 90% praktiline, mis mind väga köitis. Kuna välismaale õppima mineku protsess algas minu jaoks juba eelneval sügisel siis oli aega harjuda selle mõttega ning kui juba see plaani sai võetud ei tundunud perest ja sõpradest kaugele kolimine enam nii hirmus ja raske.
Õpingutest välismaal kasvas välja üks mu elu suuremaid kogemusi: sa ei saa areneda, kui oled mugavustsoonis, pead ennast sealt välja lükkama. Inglismaal elatud kolm aastat – kuhu mahtusid suuresti ka koroona aja katsumused – õpetasid mind iseennast analüüsima, meeskonnatööd tegema ja ennekõike seda, et ma saan hakkama igas olukorras. Kui oled 20ndates ja tuled sellisest katsumusest võitjana välja, saad aru, et mitte miski pole võimatu.
Eestisse tagasi jõudes ei oodanud sind kohe unistuste töökoht, vaid teekond, mis nõudis sihikindlust ja erinevate rollide proovimist. Kuidas sa jõudsid lõpuks PÖFF (Pimedate Ööde Filmifestival) Shortsini?
Pärast Inglismaalt naasmist töötasin mõnda aega produktsiooni assistendina, tegin kaasa erinevates tudengifilmi projektides ja lisaks olin vahepeal ka sellises tudengiprojektis nagu Solaride.
PÖFF Shortsiga ristusid mu teed mõned aastad tagasi küll juhuslikult, aga samas väga õigel hetkel - mina olin otsimas uut tööalast väljakutset ning PÖFF Shortsile otsiti uut juhti. Ja siin ma nüüd olen, selleaastane festival on minu jaoks juba kolmas!
Paljude jaoks on PÖFF suur ja tundmatu mõiste. Ava palun meie lugejale – mis peitub PÖFF Shortsi taga ja miks peaks igaüks meist PÖFFi kinosaali astuma?
PÖFF on Põhja- ja Ida-Euroopa suurimaid filmifestivale – 2014. aastast üks maailma 17st A-kategooria filmifestivalist, mida on tunnustanud mainekas Rahvusvaheline Filmiprodutsentide Liitude Föderatsioon. Samasse kategooriasse kuuluvad ka Veneetsia, Cannes´i ja Berliini filmifestival.
PÖFF Shorts on PÖFFi alafestival, mis, nagu nimigi ütleb, keskendub lühiformaadile; Shortsi kavast leiab kuni 45minutilisi lühifilme ja animatsioone igale maitsele. Igal aastal on Shortsi kavas pea 300 filmi ja animatsiooni, nii et kavast leiab midagi igale maitsele. Lisaks võistlusprogrammidele on meil animatsioonid lastele, lühidokid, luule- ja tantsufilmid ning muidugi ei puudu valikust ka armastus- ja komöödiafilmid. Lühifilmide võlu seisnebki selles, et kui täispika filmi puhul võib juhtuda, et valitud film sind ei kõneta või on ehk isegi liiga pikk, siis PÖFF Shortsi seanssidel on meil 5 kuni 7 (kohati rohkemgi) lühifilmi ühel seansil korraga. See tähendab, et ühe kinokülastusega saad näha väga erinevaid linateoseid.
Kui saaksid anda üheainsa soovituse noorele, kes istub praegu koolipingis, unistab suurelt, aga ehk kõhkleb – mida sa talle ütleksid?
Ütleksin kindlasti, et proovige kõike, mis teid paelub ja ärge kartke vigu teha. Suurelt unistamine ja mugavustsoonist välja astumine avavad uksi, millest te täna isegi unistada ei oska. Kõik on võimalik, kui julgete peale hakata! Ja isegi kui esimene valik ei ole ikkagi see õige, siis on väga okei uuesti proovida ja katsetada.
Sellel aastal enda 30. Sünnipäeva tähistav PÖFF toimub 6.-22.11 ning PÖFF Shorts toob lühifilmid ja animatsioonid vaatajateni 10.-18. novembril. Kuna kokku on PÖFFi ja alafestivalide kavas pea 300 täispikka ja 300 lühifilmi siis leiab valikust igaüks midagi meelepärast. Kui aga valik tundub liiga kirju, siis PÖFFi kodulehel on abiks ka Susi AI, kes aitab filmisoovitustega. Kogu kava ja piletid on saadaval alates 30. oktoobrist PÖFF-i kodulehel – kasuta võimalust ja sukeldu filmimaailma!
