Lääne-Harju valla koosseisu kuulub kaks saart: Väike-Pakri ja Suur-Pakri. Väike-Pakri saar on kantud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud väikesaarte nimistusse. Püsiasustusega väikesaareks loetakse alla 100 km² suurust saart, kus elab vähemalt viis elanikku. Väike-Pakri püsielanikkond on viimastel aastatel olnud 9–12 inimest.
Püsiasustusega väikesaarte seadus näeb ette omavalitsuskorralduse erisused. Nimelt moodustavad saareelanikud üldkogu, mille pädevuses on kooskõlastuse andmine väikesaare arengukavale, üldplaneeringule, maakasutuse üldistele põhimõtetele, transpordiühenduse arendamisele mandri või lähima suursaarega, üldkogu reglemendile ja saarevanema valimise korrale, samuti teistele saarvalla või saarelise osaga kohaliku omavalitsuse üksuse põhimääruses sätestatud küsimustele.
Väike-Pakri ja Suur-Pakri saarel on ühine üldkogu.
Pakri saarte II üldkogu protokolliga saab tutvuda siin.
Pakri saarte saarevanem on Jana Stahl.
Väike-Pakri ja Suur-Pakri ajaloost
Pakri saared on ajalooline rootsi asuala. Pakri saarte rootsipärane nimi Rogoy esineb kirjalikes allikates esmakordselt 1283. aastal, kui Taani kuningas Erik Glipping kinnitas Dünamünde (Padise) kloostri valdused. Rootsi keeles on Suur-Pakri nimi Stora e. Västra Rågö, saksa keeles Gross-Rågö; Väike-Pakrit nimetatakse vastavalt Lilla e. Östra Rågö, saksa keeles Klein-Rågö. Eestikeelne tõlge on Suur- e. Lääne-Rukkisaar ja Väike- e. Ida-Rukkisaar. Saartele nime andnud rootslaste täpne saabumisaeg Pakri (Rågöviki) lahe äärde pole teada. Pakri saarte esmaasustamine pole teada, kuna saari on arheoloogiliselt väga vähe uuritud ja seega tuginetakse enamasti kirjalikele allikatele.
28. aprillil 1345. a. ostsid viis rootsi talupoega Padise kloostri abtilt Nicolauselt 34 hõbemarga eest Suur-Pakri saare. Arvatavasti tulid nad Soomest, Uusimaalt ehk Nylandist. Suur-Pakri ostukirjas on täheldatud, et uued omanikud võivad oma omandit kasutada rootsi õiguse – ius svecium – alusel. Lepingut säilitati hoolikalt, sest see andis vabatalupoegadele eneseväärikuse sajanditeks. Leping võimaldas kloostril ja ümberkaudsetel eestlastest talupoegadel jätkata saare karjamaade ja kalapüügikohtade kasutamist. Tol ajal metsaga kaetud saare puid tohtisid rootslased raiuda ainult oma tarbeks, mitte müügiks. Väike-Pakri asustamine rootslaste poolt toimus mõni aeg hiljem ning pole täpselt teada. Tõenäoliselt olid tulijad Laoküla rootslased. Suur-Pakri saarel oli enne Teist maailmasõda 4 küla: Suurküla ehk Storbyn, Lepiku küla ehk Bisagidbyn, Rannaküla ehk Åsbyn ja kaluriküla Lagenis.
Väike-Pakri esmamainimine kirjalikes allikates pärineb 1425. a., mil seal oli 1,5 adramaad põldu. Saar oli keskajal ordudomeen, kuulus Laoküla vakusesse ja oli liidetud Keila ordumõisa juurde. Enne Teist Maailmasõda oli saarel kaks küla: Väikeküla ehk Lillbyn ja Suurküla ehk Storbyn. 1935. aasta rahvaloenduse andmeil oli mõlemal saarel kokku 357 inimest.
Kõik see sai äkitselt otsa, kui Eesti Vabariik sunniti vastastikuse abistamise pakti Nõukogude Venemaaga Moskvas 28. septembril 1939.