Lääne-Harju valla rannikualale jäävad põlised eestirootslaste (rannarootslaste) asualad. Kõige ulatuslikum oli rannarootsi asustus Eestis 15. ja 16. sajandil. 17. sajandi keskel elas Eestis rootslasi umbes 10 000 ehk tollasest Eesti elanikkonnast 2–3%. Veel 20. sajandi alguses moodustas Pakri saarte ja Vihterpalu piirkonnas rootslased elanikkonnast enamuse.
Väike-Pakri ja Suur-Pakri saared
Pakri saarte rootsipärane nimi Rogoy esineb kirjalikes allikates esmakordselt 1283. a., kui Taani kuningas Erik Glipping kinnitas Dünamünde (Padise) kloostri valdused. Rootsi keeles on Suur-Pakri nimi Stora e. Västra Rågö, saksa keeles Gross-Rågö; Väike-Pakrit nimetatakse vastavalt Lilla e. Östra Rågö, saksa keeles Klein-Rågö. Eestikeelne tõlge on Suur- e. Lääne-Rukkisaar ja Väike- e. Ida-Rukkisaar. Saartele nime andnud rootslaste täpne saabumisaeg Pakri (Rågöviki) lahe äärde pole teada. Pakri saarte esmaasustamine pole teada kuna saari on arheoloogiliselt väga vähe uuritud ja seega tuginetakse enamasti kirjalikele allikatele.
28. aprillil 1345. a. ostsid viis rootsi talupoega Padise kloostri abtilt Nicolauselt 34 hõbemarga eest Suur-Pakri saare. Arvatavasti tulid nad Soomest, Uusimaalt ehk Nylandist. Suur-Pakri ostukirjas on täheldatud, et uued omanikud võivad oma omandit kasutada rootsi õiguse – ius svecium – alusel. Lepingut säilitati hoolikalt, sest see andis vabatalupoegadele eneseväärikuse sajanditeks. Leping võimaldas kloostril ja ümberkaudsetel eestlastest talupoegadel jätkata saare karjamaade ja kalapüügikohtade kasutamist. Tol ajal metsaga kaetud saare puid tohtisid rootslased raiuda ainult oma tarbeks, mitte müügiks. Väike-Pakri asustamine rootslaste poolt toimus mõni aeg hiljem ning pole täpselt teada. Tõenäoliselt olid tulijad Laoküla rootslased. Suur-Pakri saarel oli enne Teist maailmasõda 4 küla: Suurküla ehk Storbyn, Lepiku küla ehk Bisagidbyn, Rannaküla ehk Åsbyn ja kaluriküla Lagenis.
Väike-Pakri esmamainimine kirjalikes allikates pärineb 1425 a., mil seal oli 1,5 adramaad põldu. Saar oli keskajal ordudomeen, kuulus Laoküla vakusesse ja oli liidetud Keila ordumõisa juurde. Enne Teist Maailmasõda oli saarel kaks küla: Väikeküla ehk Lillbyn ja Suurküla ehk Storbyn. 1935.aasta rahvaloenduse andmeil oli mõlemal saarel kokku 357 inimest.
Kõik see sai äkitselt otsa, kui Eesti Vabariik sunniti vastastikuse abistamise pakti Nõukogude Venemaaga Moskvas 28.septembril 1939.
Vihterpalu
Esmakordselt mainitakse piirkonda 1402.aasta dokumendis. Vihterpalu oli üks neljast (Rand/Strand, Vihterpalu/Wihterpal, Kurkse/Korkis, Väike-Pakri/Västra-Rågö) rootsikeelsest Padise kloostri vakusest, mis koosnes üheksast külast: Praski ehk Brask/ Boelest (rootsi k.), Vintse ehk Finsnäs/ Näsbyn, Väike- ja Suur-Kibru ehk Lilla och Stora Kuiber/ Kivra , Alliklepa ehk Alklep/ Apelka/ Aklop , Vaniku ehk Wannicke, Tammiste/ Tamse ehk Tammes, Keibu ehk Keip/ Keipa, Vihterpalu ehk Vippal ehk Westerhoff (hilisem Moosi küla)l. Piirkond kuulus pikka aega Padise kloostri alla, hiljem Wichterpalu mõisa valdustesse. Rootsi kuningas Karl IX andis 1600.aastal välja kaitsekirjad paljudele rannarootsi asualadel elavatele rootslastele, et seal elavad inimesed ei jääks ilma oma traditsioonilistest õigustest ning oleksid ka edaspidi vabad talupojad. 19.saj alguses määratleti 9 küla rootslaste küladena: Vintse, (sisaldab Puisma talu), Keibu (sisaldab Maisve ja Lepa/lepajë talu), Väike-Kibru ja Suur-Kibru (k.a Kolviku talu), Alliklepa, Ugla koos Bjunsve taluga, Moosi koos taludega Kobers(Kobru) ja Malms (Nõmme) ning Ristna (kuni maareformini talud Ristinina ja Ristna kuulsid Moosi külla, seejärel nimetati üheskoos vastrajatud taludega Ristna külaks).Vihterpalus läks niivõrd õnnetult, et kaitsekiri kaotati ära ning sealne mõisavalitseja kohtles kõiki talupoegi ühtemoodi karmikäeliselt. Protestidest abi ei olnud ning, et rootslastel polnud õpetajat, hakkas rootslus piirkonnas varsti hääbuma. 19.saj. keskel oli rootslasi peaaegu 350 inimest, kuid 1929.aastal oli neid 188. Teatud rootsluse ärkamine toimus 1920.aastal, kui SOV (Rootsi Hariduse Sõbrad) seisis selle eest, et avataks taas rootsikeelne kool. Aastatel 1943-1944 põgenes enamus rootslasi Vihterpalust Rootsi. Täna räägivad piirkonnas rootsi keelt vähesed.
Kurkse
See piirkond kuulus 16.sajandil nagu ka Vihterpalu Padise kloostri alla. Sel ajal koosnes Kurkse Suur- ja Väike-Kurksest, millest ühe küla asemel ehitati Kurkse mõis ning rajatistele ette jäävate talude elanikud tõsteti majadest välja. Vakusesse kuulusid veel ka Pedase ja Valkma külad, mis asusid Läänerannikul Kurkse ja Vihterpalu vahel. Nagu ülejäänud Eestis asuvatel rannarootsi asualadel, on ka Kurkse rootslastega asustamise aeg ebaselge aga tõenäoliselt keskajal. Väike-Pakri saarega tundub olevat ühiseid jooni kuna enamus saare talusid kuulusid mingil perioodi vältel Kurkse juurde. Kurkse jagas teiste sama piirkonna rootslaste asualade saatust kuna ka neile Rootsi kuninga poolt antud vabaduskiri läks kaduma. Koos privileegide kaotamise, näljahäda, sõja ning katkuajaga jäi inimesi järjest vähemaks, see aga tõi kaasa eestlaste sisserände piirkonda ja laialdase eesti keele kasutuselevõtu. 19.sajandil oli Kurkses umbes 30 talu, millest enamuses räägiti eesti keelt kuigi paljude talude elanikud olid rootslaste järeltulijad. 1909.a. loodud SOV (Rootsi Hariduse Sõbrad) lõi oma esimese rootsikeelse kooli just Kurksesse, et rootslust ja rootsi keelt piirkonda tagasi tuua. Kurkses hakati peale seda taas rootsi keelt rääkima vähemalt nooremate inimeste seas. Võib olla, et see oli ka üheks põhjuseks, miks nii palju inimesi Kurksest sõja-aastatel Rootsi põgenes.